Oma

De bloa loeët zuugt d’r aesjermitwoch óp. Kluurt ’t jeveul van absjied mit ing vrugjoar zon. Óp d’r zamsdieg i die waech. De klok sjleet. Lu verzammele zich óp d’r kirchplai. Sjwats-jries va troer vermiesjt ziech mit ’t paars va de Vaaste-tsiet. De klingkinger bringe hön oma in e blommebed va letste raes eri. Wöad va leefde en dank jeëve e knoevel jeveul. Jezank mit lidjer van oeëts klinke. De Vaaste kriet ing leëvenskluur. Stjroalend va vräud en noeëts mieë voet. Dag oma.
An duur zitse kinger óp ing bank. Ze sjpieële hön vrugjoar. In d’r jraasplai wase Mariablumpjer. De natoer tseecht zieng vrugde. ’t Wieërjoa. Lieët de oma raeste. En de klingkinger winke. An de hank van hön eldere. Inne danssjrit va vrugjoar. De Vaaste verbij. Nog ee moal. Leef oma. Noeëts verjaese.