D’r nónk

’t Is werm zoeë wied. Wen d’r zommer de letste waeche sjliest. En d’r herfsmond tseptember aavingt. Da junt ’t Bertie en d’r Wiel noa ’t koensfes. Vurriegs joar zunt ze óp d’r fiets jejange. Evver ’t zouw nit drueg blieve. Doarum junt ze mit de bus. D’r sjirm ónger d’r erm. Boese ’t dörp sjtieje ze oes. Da kanne ze nog inne sjpatseerjank maache. De loeët is jries. D’r sjirm broeche ze nog nit. ’t Ieëtsjte hoes woa ze langs kome sjtong vurriegs joar tse koof. ’t Hoes van d’r man deë e paar joar jeleie kru-dertieë vuur hön i-sjód. ’t Sjild tse koof is voet. De sjleëg vuur de vinstere zunt óp. ’t Hoots frisj aajesjtraeche.
‘Kiek,’ zeët ’t Bertie, ‘de kruder wase nog in d’r vuurjaad. Zouw d’r man tseruk zieë?’ Vanoes de sjtroas kanne ze eri kieke. Óp d’r dusj in ’t tsimmer ligke póppe.
’Zoeë tse zieë woeëne doa noen jonglu.’
D’r Wiel wiest. Tusje de blomme ligkt inne sjtee. Inne zokkel vuur blomme in ing vaas. In d’r sjtee is ’t woad ‘d’r nónk’ jejraveerd.
‘Da zal doa noen besjtimd famillieë woeëne van d’r man.’
Ze lofe durch. De ieëtsjte kröam zunt al óp. An inne dusj zitst inne man. Heë hakt e bild oes inne sjtee. Jet mit blomme, miepmöp, vuejel. ‘t Biela knikt.
‘Sjun.’
D’r man hilt óp mit hakke.
‘De jruetste vräud bis ’t deepste leed kan me vluejele jeëve. Um kótterbij tse vleie. Of wied voet.’
Heë  sjtaart vuur ziech oes. Waad effe.
‘Uur darft inne naam zage. Da sjrief iech dem óp  inne vluejel.’
’t Biela en d’r Wiel kieke ziech aa.
‘D’r nónk,’ zage ze tsezame.
D’r man laacht.
‘Hat uur ‘m jekankd?’
D’r Wiel jrieëmelt.
‘Joa, vier hant wal ins krudertieë bij ‘m jedrónke.’
An e kling tieëks-je zitst ing vrauw.
‘Dem kanne vier óch i-sjudde.’
’t Biela kiekt noa d’r kingerwaan. Deë sjteet neëver de vrauw. E kink sjlieëft.
Ze sjud tasse i. Ze vertselle ziech jet. Da junt ’t Bertie en d’r Wiel wieër. Noa nog mieë koens. ’t Bliet deë daag drueg. De sjirme kanne tsouw blieve. Óp d’r tseruk-waeg blieve ze nog effe sjtoa bij ’t hoes mit de kruder.
‘De jruetste vräud bis ’t deepste leed kan me vluejele jeëve,’ fluustert d’r Wiel. ‘Wat ing koens.’
’t Bertie wiest noa d’r sjtee.
‘Dat is hu vuur ós d’r nónk.’
‘Bertie, ’t leëve is ing koens.’
’Joa Wiel, en vier kuunsler.’
‘Doe zeës ‘t.’
Sjpassieg lofe ze durch.